Kroonilise valu käsitlus

Kroonilise valu käsitlus

Igaüks tunneb mõnikord valu. See on täiesti normaalne. Aastate lisandudes on teatud eas juba veidi imelik, kui kehas kuskil midagi ei valuta. 

Äge valu on hoiatussignaal, et kaitsta meid vigastuste eest. Kui äge valu jääb aga ravimata või mingil muul põhjusel pikemalt kestma, siis võivad kesknärvisüsteemi valurajad muutuda ülitundlikuks ja valu võib ajus püsima jääda. Vigastus on ammu paranenud, kuid valuradade närvirakud signaliseerivad ikka ajule, et vigastatud koht valutab. Püsivat valu nimetatakse ka krooniliseks valuks.

Krooniline valu on kestev ja nähtamatu haigus. 

Krooniliseks valuks peetakse üle kolme kuu kestnud valu, millega tihti kaasnevad ka muud sümptomid, näiteks väsimus, unehäired, isutus, meeleoluhäired. Tegemist on sageli esineva probleemiga, mis on Euroopas levinud 25–30%-l rahvastikust. Tänapäeval on teada, et valutunnet mõjutavad väga paljud asjad, mitte ainult konkreetne koevigastus. Näiteks kõrgenenud valutundlikkus võib olla pärilik. Valutundmist mõjutavad ka meie minevik, elukogemused, kasvukeskkond. Kuidas me valusse suhtume ja käitume valu korral, sõltub sellest, millised on meie varasemad teadmised ja kogemused. Meie mälus on mustrid, mis tingivad meie käitumise valu korral. Mõtted, hoiakud ja tunded mõjutavad valutunnetust ja valu mõjutab tundeid. 

Kõige olulisem valu mõjutav tunne on hirm. Kontrollimatud hirmud võivad muuta valusignaali piinaks. 

Tugev tahe  ja positiivsus aga tõrjub tõhusalt valu ja tõkestab selle pääsu teadvusse. 

Kestva valuga patsiente käib taastusarsti vastuvõtul palju. Nad on käinud oma kaebustega enamasti mitme eriarsti juures, neid on sageli põhjalikult uuritud ja füüsilist põhjust valule ei ole leitud. Minu vastuvõttudel räägivad patsiendid, kuidas arstid ei võta neid tõsiselt, öeldakse, et sul ei saa nii tugev valu olla, sa näed hea välja ja selleks ei ole põhjust, kõik uuringud on korras. Mõni arst on öelnud patsiendile, et su „valu on kõrvade vahel“ või „sa mõtled valu välja“ ja suunanud psühhiaatri vastuvõtule. 

Asi ei ole selles, et arstid ei hooli, nad lihtsalt ei ole kursis uusimate uuringute ja arusaamadega valust või neil ei ole aega süvenemiseks. Valu on ehtne, valu on alati ,,päriselt“. Selle on välja selgitanud uusimad aju-uuringumeetodid, mis võimaldavad valu objektiivselt mõõta. Funktsionaalsete magnetpildistustega suudetakse tuvastada millimeetri täpsusega valutunnetuses osalevad ajupiirkonnad ja mõõta nende talitlust. Aktiveeritud ajupiirkondade ulatus on kooskõlas tajutud valu tugevusega. See tähendab, et mida tugevamat valu inimene kirjeldab, seda ulatuslikumad piirkonnad on aktiivsed. Valu tajutakse ajus, eeskätt ajukoores. 

Kui valu kauaks püsima jääb, võib valusümptom areneda omaette haiguseks. Valu, mida algselt tunnetati näiteks seljas, siirdub pikemat aega kestes ajusse, „tsentraliseerub“. Kuigi algne koevigastus on paranenud, võib inimene endiselt tunda närvivalu, sest aju tõlgendab närvidelt saabuvaid impulsse ekslikult valuks. Sellise valu puhul ei aita seljaopreatsioon, tavaline põletikuvastane ravim ega ravivõimlemine. See valu on kesknärvisüsteemi ja aju toodang. Samamoodi tunneb fantoomvalu näiteks amputeeritud jalaga inimene, ta võib tunda, et varbad valutavad, kuigi varbaid enam ei ole. 

Aju moodustab minevikuga seotud mälujälgi, asendab neid uue ja väljamõeldud või mujalt ülevõetud teabega ning pakub meile mineviku kohta mälupildi, millel ei pruugi tegelikkusega üldse midagi ühist olla. 

Aju ei tembuta mitte ainult mälestustega, vaid aju suudab meid ka ilma põhjuseta murtsema ja hirmu tundma panna. Ja see omakorda suurendab valu. 

Aju võib meie valusid ka leevendada. Näiteks kui me usume mõnda ravimeetodit, et see aitab, oleme postiivsed, siis valu ka väheneb. Kuigi teadlased on oma uuringutega tõestanud, et see meetod ei toimi,  võib platsebo efekt valu ravida mõnede teadustööde kohaselt isegi tõhusamalt kui morfiin, mis on väga tugev valuvaigisti. 

Kroonilise valu põdeja aju reageerib isemoodi ka teistele ärritustele, mitte ainult valule. Valukannataja võib tasapisi muutuda ülitundlikuks paljude asjade suhtes: tuuletõmbusele, mürale, eredale valgusele, jne. Nii tekib nõiaring, kus närvisüsteem on pidevas ülepinges ja patsient on pidevalt väsinud.

Kuidas kroonilist valu ravida saab?

Kroonilise valuga patsient vajab arstipoolset selgitamist ja nõustamist. Patsient peab aru saama, mis temaga toimub, miks valu püsib ja kuidas ta end ise aidata saab. Kindlasti ei piisa ühekordsest kohtumisest arstiga, vajalik oleks mitme taastusravi meeskonnaliikme ja patsiendi koostöö. Meeskonda kuuluvad ideaalses olukorras arst, füsioterapeut, õde, psühholoog, sotsiaaltöötaja ja tegevusterapeut , kes kõik vastavalt vajadusele aitavad patsiendil valuga toime tulla ja seda vähendada ning mõjutada faktoreid, mis valu tekitavad või alal hoiavad. 

Kroonilisele valule on vaja läheneda mitmekülgselt. Valuravis kasutakse mitmesuguseid ravimeid. Lisaks tavalistele põletikuvastastele ravimitele nagu Ibuprofeen ja Diclofenac, mis ei pruugi aidata sel puhul, kasutatakse antidepressante ja krambivastasedi ravimeid, vahel ka tugevaid valuvaigisteid, nagu näiteks opiodid. 

Iga patsient vajab individuaalset lähenemist ja oma raviskeemi, kuhu alati ei pruugigi kuuluda ravimid, piisab mõnikord regulaarsest liikumisest, lõdvestusharjutustest ja teadlikust ja rahulikust hingamisest. 

Valu talitsemise eesmärk on, et oleks võimalikult sageli ja võimalikult palju sellist aega, häid päevi ja nädalaid, mil valu ei riku patsiendi elu. Selleks on vajalik komplekteerida valukannatajal „tööriistakast“, milles on palju erinevaid vahendeid, mida saab kasutada vastavalt vajadusele. Näitkes raskemal valuperioodil veekeskuses käimine või hellitavad kehahooldusprotseduurid, lemmikmuusika kuulamine, hea filmi vaatamine või hetk armastatud inimese embuses. Kui valu on leeveneud, siis võiks teha jalutusringi looduses, käia seenel, teha aiatööd, võtta ette midagi oma sõpradega,vms. 

Tulemus ei tule kohe ja kiiresti ja kui ei õnnestu kohe eelmainitust abi saada, siis tasub proovida uuesti või proovida midagi muud. Kui valitseme oma tundeid ja muudame oma mõtteviisi, siis hakkame ühtlasi liikuma parema enesetunde ja kvaliteetsema elu poole. 

Paranemine võib olla pikk protsess ja mõnikord võib patsiendil motivatsioon kaduda, ta ei pruugi ise arugi saada kui veidi paremaks läheb, kuid kui valuravi meeskonna liikmed teda uuesti hindavad ja nõustavad, uusi ülesandeid annavad, ergutavad edasi tegutsema, siis on võimalik paranemine ja kaebustevaba elu.

Soovitan lugeda soome arsti Helena Miranda poolt kirjutatud raamatut,, Võim valu üle “, millele toetudes selle artikli kirjutasin. 

 

Close Panel
taastusravi

Kontakt

Ropka tee 6, Tartu

Külastage meid

Tele: +372 591 51 555

Helistage meile

E -R 08:00-19:00 Vastuvõtt ainult eelbroneerimisel!

L ja P - SULETUD

Jälgi meid:

Võta ühendust: